Intervjuu ilmus Raamatupidaja.ee portaalis.
Piret Kübbar on finantsjuhtimise ja raamatupidamisbüroo Finsa asutaja ja juht. Enda kohta ütleb ta, et ei ole oma elus tegelenud päevagi raamatupidamisega, sest tema taust on finantsjuhtimine. Kuid see ongi põhjuseks, miks ta on jõudnud tänaseks ikkagi otsapidi raamatupidamise juurde.
Pireti ettevõtte kliendid on igaüks erinevast ooperist. On väikeseid start-up ettevõtteid ja on ka mitmesaja miljonilise käibega suuri ettevõtteid. Seega on ka pakutavad teenused vägagi erinevad. Varasemas tööelu on olnud Piret enamasti rollis, kus ta on olnud raamatupidamisandmete tarbija ja ta nendib, et on olnud raamatupidajatele suhteliselt raske partner. Põhjus selles, et ta on tahtnud saada raamatupidajatelt andmeid selliselt, et need tema kui finantsjuhiga räägiksid ja annaksid talle sisulist juhtimisinfot.
Mida sa soovid leida raamatupidamisandmetest või mis on need teemad, mis sind köidavad ja finantsjuhina käima tõmbavad?
Esiteks on mul soov aru saada, kuidas minu ettevõttel või siis minu kliendil läheb teistega võrreldes. Ehk kuidas üldise turuolukorraga võrreldes tegelikult läheb: kas kasumlikkus on kõrgem, kas kasv on suurem, kuidas ettevõte turuga võrreldes edeneb jne. Tahan näiteks näha kasumiaruande analüüsi, aga kahjuks sageli on nii, et hea lugemisoskuse korral loeb aastaaruannete baasil midagi välja, aga seda juhtub harva.
Finantsjuht on see, kes ettevõtte juhile või omanikule annab nõu ja aitab numbritest aru saada. Ta aitab ettevõtet positsioneerida, otsustada, millist toodet arendada, milline toode tootmisest maha võtta, kas üks või teine pakutav teenus on hea teenus, kas sel on tulevikupotentsiaali. Ehk ma räägin tegelikult kuluarvestusest, tulude-kulude adekvaatsest jagamisest toodete ja projektide vahel ning nende eraldi prognoosimisest.
Milliseid tähelepanekuid ja soovitusi on sul hinnakujunduse osas raamatupidajatele?
Kõige olulisem küsimus on, kas tooted ja teenused või see konkreetne toode või teenus on turul õige hinnaga. Või peaks seda hoopis teistmoodi müüma, näiteks ümber paketeerima? Mulle meeldib väga paketeerimise teema. Starmanis finantsjuhina töötades tegime näiteks ümber kogu kliendipakettide loogika. Kui enne müüsime Interneti-TV-d, siis edaspidi hakkasime müüma pakette. On väga oluline läbi analüüsida, millised on võimalikud variandid ja kliendimõjud erinevate variantide puhul ning kuidas kliendid liiguvad erinevate pakettide vahel. Hästi põnev maailm ja hästi analüütiline töö, aga ilma asjakohaste andmeteta on seda paraku võimatu teha.
Ettevõtja peab oskama vastata küsimusele, kas laieneda või hoopis oma äri kokku tõmmata, kas minna uuele turule, kas osta või müüa ettevõtet, kas ehitada uus tootmishoone, kas otsida uusi edasimüüjaid? Need on kõik need küsimused, mis vajavad vastuseid. Aga vastuseid saab anda ainult õigete numbrite ja analüüside põhjal.
Üks teema on kindlasti ka likviidsusrisk ehk siis ette vaatamine?
Jah, minevik annab meile väga palju vastuseid tulevikuks, kui kasutada andmeid ja likviidsus on seotud muidugi rahastamisega. Milliseid rahastamiskanaleid kasutada, kas räägime pangaga või investoritega, millised on ettevõtte vajadused ja ootused? Samuti tuleb aru saada, mida rahastaja meilt ootab, kas meie aruandlus on piisavalt läbipaistev, piisavalt selge, kas me suudame täita rahastaja nõudmisi. Pank annab meile ette mõõdikud et aru saada, kas meie ettevõte täidab neid praegu ja ka tulevkus ning millist analüütikat meil vastuste saamiseks vaja on?
Ettevõte vajab vastuste saamiseks adekvaatset infot ja numbreid?
Just, ettevõte vajab adekvaatseid numbreid ja mida rohkem numbreid, seda usaldusväärsemad on vastused. Ma uurin rõõmuga neid numbreid äri andmetest ning otsin vajaliku tõe või info sealt lõpuks välja. Mulle tõsiselt meeldib, kui numbrid hakkavad minuga rääkima, kui tekib suur pilt, plaan hakkab kuju võtma. See on see, mis mind käivitab.
Miks sa ikkagi kogu oma armastuse juures finantside vastu räägid raamatupidamisest?
Räägin raamatupidamisest väga lihtsal põhjusel. Olles pakkunud oma klientidele finantsjuhtimise teenust nägin, et raamatupidamisest saadud andmed ei kannatanud kahjuks sageli mingit kriitikat. Andmed ei olnud paraku kasutatavad: aegread ei rääkinud minuga, analüütikat ei olnud, analüütilisi andmeid ei kogutud piisavalt või olid raamatupidamisega muud probleemid. See aga tähendas, et nende numbritega ei olnud sisulist analüüsi võimalik teha.
Taust oli siis selline, et minu finantsjuhtimise kliendiga, kellel oli kas oma raamatupidaja või pakkus teenust büroo, käis alati üks lõputu numbrite edasi-tagasi põrgatamine – meie kolmekesi, mina, raamatupidaja ja klient põrgatasime andmeid ja parandasime raamatupidamist ja ma tundsin ühel hetkel, et see ei ole jätkusuutlik tegevus, et nii edasi minna ei saa. Ja ma ei saanud rahu, sest teadsin, milliseid andmeid ma tegelikult ootasin. See oligi lõpuks põhjus, miks ma raamatupidamise teenuse oma ettevõttesse lisaks finantsjuhtimise teenusele juurde tõin.
Said aru, et sa ei saa anda kliendile tarka nõu, kui sul ei ole andmeid, mille pealt seda teha?
Minu kogemus näitab, et raamatupidamine on paljude klientide jaoks teema, mis tahetakse kuidagi kaelast ära saada, selle sisusse ei taheta väga süveneda – juhte ei huvita, mis seal raamatupidamises tegelikult on. Ja kuhu me tegelikult siit jõuame, olenemata kas sul on teenusepakkujaks raamatupidamisbüroo või sul on raamatupidaja palgal, on see, et raamatupidajal puudub tegelikult kvaliteedikontroll ehk sisulist kontrolli raamatupidaja tegevuse üle ei ole. Arvatakse, et kui maksudeklaratsioonid on tehtud, arved on pangas üle kantud, palgad on makstud ja maksuamet ei karju, et siis on kõik nagu korras. Aga tegelikult ei ole.
Ehk siis kui klient (ettevõtte juht) ei oska nõuda ja tahta, siis see, mis seal raamatus kirjas, on sisuliselt ainult raamatupidaja enda vastutusel. Hästi, meil on ka audiitorid, aga alles alates teatud suurusest ettevõtetel on auditikohustus. Väiksemaid ettevõtteid see ei puuduta.
Kui raamatupidamises on midagi valesti, võiks nagu öelda, et riske ju pole, et midagi ei juhtu. Ei ole ju mingit sellist otsest sundi, mis paneks asju korda tegema. Aga tegelikult päris nii see ei ole.
Kus hakkavad ettevõtte jaoks halva raamatupidamise probleemid välja ilmuma?
Probleemid tulevad esile eelkõige siis, kui ettevõte areneb ja kasvab ning need on kohad, kus nii juhil kui omanikul on õigeid numbreid vaja.
Esimene koht, kus ettevõtja tahaks hakata numbreid vaatama, on siis, kui turg on kitsaks jäänud, marginaalid kukuvad, raha on vähe. Siis tekib klassikaline küsimus „Tahaks aru saada, kuhu raha kaob? Kus saaks kokku tõmmata?“
Teine koht on minu kogemuse põhjal siis, kui ettevõte kasvab liiga kiiresti. Ei ole olemas küll liiga kiiret kasvamist, aga tuleb pidada silmas oma käibekapitali. See tähendab, et kiire kasvu puhul jooksevad ettevõtted käibekapitaliga likviidsuse probleemidesse. See on koht, kus nad hakkavad tihtipeale partnerit otsima.
Kolmas klassikaline koht on finantseerimine ehk siis kui sa lähed panka ja sinu ettevõtte numbrid ei räägi pankuri jaoks piisavalt selget ja adekvaatset keelt. Arvestame sedagi, et meie laenuturul on pankade konkurents päris suur ehk see tähendab, et laenu tahetakse väga anda. Probleem tekib pigem siis, kui laen on juba saadud ja ilmnevad esimesed probleemid ehk asjad ei lähe nii hästi nagu sooviti, siis vaadatakse tõsisemalt peale ka numbritele, mida algul pangale anti. Ja kui seal on vastuolud, siis on pahandus majas.
Ja muidugi tekivad probleemid ka kõikvõimalike ostude-müükidega, ühinemistega ja läbirääkimistega ehk kui sa tahad oma ettevõtet müüa, pead sa olema valmis võtma lahti ettevõtte viimase kolme aasta numbrid.
Too palun näiteid oma praktikast, kus halb või olematu raamatupidamine tekitas ettevõttele tõsiseid finantsprobleeme.
Esimene näide.
Koroonakriisi lahvatades tuli minu juurde üks klient, kes sai koroonaga väga kõvasti pihta. Mõtles, et küsib Kredexist likviidsusabi. Saatis mulle oma aruanded, vaatasin need üle ja selgus, et tema ettevõte ei vasta kriteeriumitele. Ütlesin talle, et sinu ettevõtte omakapital on kahjuks liiga väike, jääb allapoole nõutud piiri.
Klient oli pettunud. Ütlesin talle, et vaatame korra sinu numbrite sisse, palusin talt juurdepääsu raamatuprogrammile. Ja mida nägin! Raamatupidaja oli tulud-kulud kõik kenasti projektipõhiselt ära kajastanud, palju tööd oli tehtud. Ja siis oli üks projekt, millel olid ainult kulud, ei olnud ühtegi tulu viimase kahe aasta jooksul. Küsisin kliendilt, mis projektiga on tegu. Selgus, et tegemist oli nende tootmishoone ehitusega, mis oleks pidanud olema investeeringuna üles võetud, aga seda polnud raamatupidaja teinud. Tegime raamatupidamise korda, parandasime numbrid ära, läksime KredExisse ja saime soovitud laenu. Milles siis probleem oli? Selgus, et klient ei teadnud raamatupidamisest midagi, ei kapitaliseerimisest ega põhivarast. Klient ei teadnud, et on kasum ja põhivara ja et neil on mingi erinevus. Ta tellis raamatupidamisteenust ja usaldas raamatupidajat, mis oleks paraku võinud lõppeda tema ettevõttele fataalselt.
Teine näide.
Enamus kliente on raamatupidajale ääretult lojaalsed. Keegi on kunagi öelnud, et koostöö raamatupidajaga on üldiselt pikem kui keskmine abielu.
Ettevõte oli tegutsenud üle kümne aasta ja nagu välk selgest taevast tuli neile maksuameti otsus, et nad peavad käibemaksu juurde maksma. Summa oli päris oluline ja see oli koht, kus neil tekkis tunne, et äkki nende raamatupidaja ei ole teinud head tööd – nad ei teadnud, et midagi oleks maksmata. Tutvudes küsin kliendilt, et kui suure ettevõttega on tegu, kui suur on käive jne. Klient ütleb, et ta ei tea. Küsisin siis, et kus nad raamatupidamist peavad, millises programmis ja kas viimased aruanded on maksuametile saadetud. Ja jällegi, klient ei teadnud, aga kinnitas, et raamatupidaja teeb neid ja tema teab.
Lõpuks saime siis raamatupidamisprogrammi juurdepääsu ja selgus, et sisuliselt ei olnud kaks aastat raamatupidamist tehtud: ei olnud käibedeklaratsioone, need olid kokku pandud kuskil paberi nurgal; raamatupidamisandmeid sisuliselt ei olnudki. Kokkuvõttes tuli meil tagantjärgi taastada viimase kahe aasta raamatupidamine.
Kolmas näide.
See on minu lemmikteema ja puudutab neid ettevõtteid, kes ise kodus põlve otsas oma raamatupidamist teevad. Näiteks teenust pakkuv start-up saadab kliendile novembris suured ettemaksuarved, aastase litsentsitasu arve ja loomulikult kajastab selle ära oma tuludes novembris. Kui selgitan talle, et see ei ole tegelikult sinu kasum, siis on tal hästi raske sellest aru saada.
Või siis üks ehitusettevõtja, kes ehitas mingit konstruktsiooni ja jaanuaris oli projekti üleandmine. Ta tegi seda projekti kolm kuud ja aasta lõpus olid tal väga halvad tulemused. Tema jaoks oli see projekt pool aasta käibest. Aasta lõpus oli tal suur kahjum ja ta otsustas pangast laenu küsida. Pangale selgitas, et praegu on mul kahjum, aga järgmine aasta tuleb ilus. Kahjuks ei olnud ta midagi kuulnud periodiseerimisest, ta ei teadnud, et tulud ja kulud peaksid olema ühes ja samas perioodis.
Need on mõtlemapanevad näited halvast või olematust raamatupidamisteenusest. Palun kirjelda praegust raamatupidamisturgu ja selle olulisi nõrkusi, mis lõpuks lööb valusalt ettevõtete rahakoti pihta.
Tänane tegelikkus on see, et 99,95% teenusepakkujatest on mikroettevõtted ja 60% raamatupidamisturu käibest on mikroettevõtete käes. Turul on kuskil 3600 ettevõtet, kes deklareerivad oma põhitegevusalaks raamatupidamisteenuse. Neist vaid 20-30 ettevõtet on üle kümne töötajaga. Keskmiselt on raamatupidamisettevõttes 1,9 töötajat ehk ülejäänud on põhimõtteliselt nö ühemeheettevõtted. Ja nende müügikriteeriumiks on muidugi odav hind.
Aga mina ei usu, et üks raamatupidaja suudab endale teha selgeks kogu raamatupidamise ampluaa alates optsioonide maksustamisest, perioodiseerimisest, omakapitalist kuni vähemusosaluste kajastamiseni. See pole võimalik!
Ja lisaks ei ole meil raamatupidamisturul täna mittemingisugust sertifitseerimist ega kvaliteedinõudeid raamatupidajale.
Kokkuvõttes tähendab see seda, mida ka täna näeme – sellises olukorras on pea võimatu saada kvaliteetset raamatupidamisteenust. Samas on kvaliteetse teenuse pakkujatel pea võimatu olla üle odava hinna survest, sest see on valdav. Ainuke võimalus ongi rõhuda kvaliteedile! Ja rääkida ka oma klientidele, mis on need kõige olulisemad ohud sellise odava ühemehe raamatupidamise puhul.
Ehk siis minu selge usk ja veendumus on, et raamatupidajad peaksid ühinema, et kasvada ise ning pakkuda klientidele suuremat kindlustust ja usaldusväärsust. Kvaliteet on oluline. Usaldusväärne raamatupidaja on nagu kaitseingel. Aga mis kaitseingel sa oled, kui sa kaitsta ei oska?