Konsolideeritud aruanne – vajalik tööriist ettevõtte juhile ja omanikule

Oleme oma blogis ennegi kirjutanud konsolideerimisest, kuid tagasisidest lähtuvalt on see teema jätkuvalt aktuaalne ja tekitab palju küsimusi.

Kui konsolideerimine on üldjuhul lihtne ja loogiline tegevus, siis vahel läheb see päris keeruliseks ja nõuab märkimisväärselt eelnevaid kogemusi ja tehnilisi teadmisi. Meile ajusid ragistada meeldib, seega olemegi jälle selle teema juures tagasi.

Alustame algusest – kes peab konsolideerima

Konsolideerima peab siis, kui sinu ettevõttel on tütarettevõtte(i)d või emaettevõte; kui sinul omanikuna on teisi ettevõtmisi veel ning need erinevad firmad omavahel ostavad/müüvad/laenavad. ERITI veel siis, kui mõnes ettevõttes on teisi osanikke veel.

Vahel on konsolideerimine ka nõutud – loe lähemalt meie blogist „Kes peab esitama konsolideeritud aruande?“

Miks on vaja konsolideeritud aruannet?

Seda on vaja eelkõige sulle endale - konsolideeritud pilt annab selge pildi oma turujõust ja seega võimaluse ennast konkurentidega võrrelda. Sa ju tahad vaadata oma äride tulemust kolmandate osapoolte suhtes – palju toodangut müüsid, palju kulutasid, palju oled võlgu ja palju ollakse sulle võlgu. Seda kõike näedki konsolideeritud aruandest.

Lisaks on konsolideeritud pilt oluline ka välise finantseerija jaoks – näiteks pangad tahavad tihti lepingusse siduda ka grupi teised ettevõtted.

Kas konsolideeritud aruande peab koostama iga kuu?

Finsa kindel soovitus on teha konsolideeritud aruandeid iga kuu, et su oleks jooksev ülevaadet tegevusest. 

Siin on lihtne näide, kuidas konsolideeritud aruanne näitab ettevõtte tegelikku tulemit.

Ettevõttel X on tütarettevõte Y.

Näeme, et ettevõtted kokku müüvad 220 000 € eest 50%lise marginaaliga. 

Nüüd aga eeldame, et X-i käibest suurem osa ehk 80 000 € on müük tütarettevõttele – st Y’i kõik kulud on seotud emaettevõttelt ostetud teenusega.

Näeme, et konsolideeritud vaates on meil kasumimarginaal hoopis 79% ning käive 140 000 € . Nende numbrite võrdlemine konkurentidega annab tõesema pildi ettevõtte finantsidest ning turujõust.

See oli nüüd kõige lihtsam võimalik konsolideerimise tehing.

Alati ei ole konsolideerimine nii lihtne. Siin on mõned näited, kus konsolideerimine muutub pisut keerulisemaks.

1. Kui ühes või teises ettevõttes on ka teisi osanikke – siis tuleb juurde vähemusosaluse kajastamine. Vähemusosale kuulub proportsionaalne osa kasumist, aga mis saab siis, kui osalus muutub keset aastat või kuud?
2. Kui ettevõtetes on erinevad raamatupidamise aluspõhimõtted. Näiteks kui emaettevõte on soetanud kinnisvara ning kajastab seda bilansis kinnisvarainvesteeringuna ning samas rendib (osa) sellest kinnisvarast oma tütarettevõttele, mis kasutab hoonet toodete tootmiseks. Konsolideeritud vaates muutub (vastav osa) kinnisvarast materiaalseks põhivaraks, mida tuleb amortiseerida (vs kinnisvarainvesteeringuna kajastamine).
3. Asjad lähevad keeruliseks ka siis, kui tulud ja kulud on erinevas perioodis – X müüb teatud vara Y’le (st müügitulu elimineerimine), kuid Y võtab selle vara arvele põhivarana ja hakkab amortiseerima mitme aasta jooksul.

• Ettevõtete ostud-müügid on eriti põnevad – millal on vaja teha ostuanalüüs, millised on selle nõuded ja kuidas see lõpuks kõik aruandlusesse kokku jõuab. Ostetava ettevõtte varad ja kohustused on vaja kajastada bilansis turuväärtuses ülemineku kuupäeva seisuga. Ehk siis võib näiteks juhtuda, et omandatud tütarettevõtte bilansis on nt tootmishoone amortiseerunud jääkväärtusega 100 000, aga selle hoone turuväärtus (ehk siis konsolideeritud vaates kajastatav väärtus) on hoopis 500 000. Erineb nii varade väärtus, kui ka amortisatsioonikulu tulevikus. 

Konsolideerimisega ja seotud osapoolte vaheliste tehingutega haakub ka siirdehindade teema. Omavahelised tehingud peavad toimuma turuhinnas. Jah – turuhinna leidmine võib kohati olla keeruline, kuid see vastutus on maksuseadustega väga selgelt ettevõtjatele pandud.

Siirdehindadest aga juba järgmises postituses lähemalt.